Selles joonistuses avaneb meile üks müstiline ja jõuline vaade tuleviku Eestile – aastal 2050. Kujutatud on pikkade mustade rõivaste ja pikkade pruunide juustega tegelane, kelle ümber lehvib punane mantel või energia. Tema kohal lendavad kõrgel taevas linnud või kergelt kuu meenutavad kujundid, mis annavad pildile liikumise ja vabaduse tunde.
See inimene tundub nagu metsa- või maagiline kaitsjakuju, kes ühendab endas looduse ja inimese jõu. Ta seisab kahe maailma piiril: ühelt poolt roheline, elav mets või heinamaa, teiselt poolt pruun, võib-olla kuivanud või muutuv pinnas. See viitab looduse haprale tasakaalule, mida tulevikus on vaja hoida ja kaitsta.
Eesti aastal 2050 võib selle joonistuse põhjal olla paik, kus inimesed elavad kooskõlas loodusega, aga kus tuleb teha ka suuri pingutusi keskkonna säilitamiseks. Inimesed on teadlikud oma tegudest ja nende mõjust, ning mõned neist on justkui loodushoidjad või kangelased – inimesed, kelle ülesandeks on hoida tasakaalu rohelise ja kuiva, elu ja hävingu vahel.
Pikk lendlev juus ja tugev hoiak viitavad ka enesekindlusele ja tarkusele – tulevikus oskavad inimesed paremini oma emotsioone juhtida ning neid suunata teiste ja looduse heaks. Eesti 2050 on koht, kus tugevus ei tule mitte võimust, vaid hoolimisest ja looduse eest seismisest.