Sellel vesivärvipildil on kujutatud suur, tugev ja värviküllane maja. Selle seinad on kollakad, katus erkpunane ning ümbritsev maailm näib olevat täis elu ja liikumist – sinised, roosad, rohelised ja pruunid pinnad loovad mulje mitmekesistest hoovialadest ja loodusest, mis maja ümbritseb. Aknad on geomeetrilised ja lihtsad, justkui oleks see unistuste kodu – koht, kus end turvaliselt ja vabalt tunda.
Pildi ääres on kirjas:
„Minu unistus on kogu aeg reisida.”
See soov vihjab, et kuigi maja on joonistatud väga silmapaistvalt, võib see olla kui baas või kodusadam, kust unistaja teele asub. Aastal 2050 võib reisimine olla palju kergem ja loodussõbralikum kui täna – võib-olla liiguvad inimesed läbi hüperkiirete rongide, helikopterite või isegi läbi virtuaalreaalsuse, mis võimaldab kogeda maailma ka kodust lahkumata. Samal ajal võib kodu tähendada midagi veel olulisemat – see on koht, kuhu alati tagasi tullakse, olgu pärast pikka seiklust või lihtsalt uute kogemuste jagamiseks perega.
Eesti aastal 2050 võibki olla selline koht, kust algavad suured unistused, kuid kus säilib kindel tunne kuuluvusest ja kodususest. Isegi kui inimesed liiguvad palju, reisivad või töötavad kaugel, on nende unistuste keskmes kodu – turvaline ja rõõmus koht, kus unistused saavad kasvada ja kuhu saab alati naasta.