Sellel maalil on näha suur, kirev ja unistustest tulvil maailm. Pildi keskmes jookseb looklev tee, mis viib justkui seiklustele – see on tee tulevikku. Vasakul roheluses võib aimata palliväljakut või mänguala ning paremal seisab mitmekorruseline hoone, kus on palju aknaid – võib-olla on see kool, kogukonnakeskus või kellegi tulevane kodu.
Taevasse tõuseb värvidega täidetud sinine ruum, mida võib tõlgendada kui basseini, kosmost või isegi ekraani, mis avab tee virtuaalmaailma. Paremas ülanurgas seisab väike rõõmus inimene, kes sirutab käed üles – justkui hüüdes: “Ma saan kõike teha, see ongi minu maailm!”
All paremas nurgas loeme sõnu:
„Minu unistus on uus maailm.”
See ei ole lihtsalt maja või park, vaid täiesti uus maailm. Maailm, kus reeglid on paremad, inimesed rõõmsamad, kus kõik on võimalik ja kus loovus ei tunne piire.
Aastal 2050 võikski Eesti olla see “uus maailm”, millest Kaspar unistab. Linnad oleksid loodusega põimunud – tänavad täis puid, koolid avatud kõigile, ja igal lapsel on võimalus luua oma rada. Iga tee ei vii ainult punktist A punkti B, vaid on ise osa mängust, avastusest ja unistusest.
Sellises Eestis ei pelga keegi küsida “Mis oleks kui…?”, sest iga unistus on justkui kavand, mille järgi saab uut maailma üles ehitada. Kaspari visioonist saab inspiratsiooni terve põlvkond, et mõelda kastist välja, maalida suurelt ja uskuda, et homne võib olla parem kui eilne.