Zozaya unistus on selge ja armas – „Minu unistus on saada endale oma lemmikloom, koer.“ Tema pildil on kujutatud suur, südamete ja heatahtliku naeratusega kaunistatud koer, kes täidab pea kogu taevase sinise tausta. See pole lihtsalt tavaline koer – see on armastuse kehastus, sõbralik, rõõmus ja truualdaja kaaslane.
Koer vaatab vastu suurte silmade ja naeratusega, justkui öeldes: “Ma ootan sind.” Südamete motiiv, mis katab tema karva, ütleb palju – see koer ei ole ainult lemmikloom, vaid ka armastus ja turvatunne. See on nagu unistuste sõber, kes kuulab alati, kellega saab joosta looduses ja kelle kõrval on alati hea olla.
Tuleviku Eestis, aastal 2050, võiks iga laps, kes soovib, omada võimalust kasvatada loomi hoolivuses, teadlikkuses ja rõõmus. Võib-olla on koertel oma kiibiga digipassid, mis jälgivad nende tervist, tuju ja mängusoovi. Ehk on olemas virtuaalne jalutusrobot, mis saab vajadusel appi tulla, kui omanik ise ei jõua. Kuid ükski tehnika ei asenda päris koera soojust ja saba liputust.
Zozaya pilt tuletab meelde, et inimeste ja loomade vahelisel sidemel on ajatu väärtus. Koerad toovad peredesse rõõmu, annavad lastele sõpruse tunde ja õpetavad vastutust. Aastal 2050 võikski Eesti olla paik, kus iga laps saab kasvada koos oma neljajalgse sõbraga – olgu see linnas või maal, väikese hooviga kodus või looduse keskel.
See unistus kõneleb vajadusest kuuluvuse, hoolivuse ja rõõmu järele – mille kõige lihtsam ja puhtam vorm on just ühe truu koera selts.