See pilt viib meid troopilisse maailma, kuhu paistab soe päike ja kus kõrged palmipuud ulatuvad pilvedeni. Laps on kirjutanud suurelt ja uhkelt: „Mina unistan olla džiunglitüdruk.“ Sellel unistusel on tohutult vabadust, seiklusi ja looduse lähedust. Pildil on kaks rõõmsat tüdrukut, kes kannavad rohelistest lehtedest inspireeritud riideid ja seisavad lopsakas roheluses. Nende kõrval seisab väike loom, võib-olla džiunglisõber – armas jänes või koer, kes on nende truu kaaslane.
See pilt näitab soovi elada vabalt ja looduslähedaselt, justkui Tarzani maailmas, kus igal sammul on avastus, iga puu taga uus sõber ja elu kulgeb looduse rütmis. Džiunglitüdrukuks olemine ei tähenda ainult seiklusi – see tähendab ka hoolivust metsloomade vastu, teadmisi taimedest ja oskust loodust kuulata. Aastal 2050 võikski Eesti olla paik, kus inimesed tunnevad end loodusega nii ühtsena, et nad ei taha seda kunagi kahjustada.
Võib-olla on siis olemas spetsiaalsed looduskoolid, kus lapsed saavad õppida mitte ainult matemaatikat, vaid ka taimede keelt ja loomade kombeid. Võib-olla on meil targad, säästvad elukeskkonnad, kus džungliloodus on taastatud või hoitud loodusparkides. Just sellised kohad, kus unistus olla džiunglitüdruk saabki päriselt teoks.
See unistus toob kaasa visiooni Eestist, kus loodus ja inimene on täielikus kooskõlas. Kus mets ei ole midagi, mida peljatakse või ainult matkatakse, vaid midagi, mille sees elatakse, armastatakse ja hoitakse. Džiunglitüdrukute maailm ei ole metsik ja hirmus, vaid värviline, turvaline ja elurikas – just nagu Eesti tulevik võikski olla.