Selle pildi keskmes on lihtne ja kaunis unistus: näha langevaid tähti. Tume taevas, mille keskel säravad kirkad kollased tähed, loob öise vaikuse tunde. Taevas on joonistatud mustade kriipsude ja valgete laikudega, mis viitavad pilvedele ja valgusele, mis tähti ümbritseb. All nurgas seisab oranžis riietuses laps, seljaga vaataja poole, pilk suunatud üles tähistaevasse. See hetk on täis rahu, imetlust ja lootust.
Unistus tähesajust kannab endas midagi ajatult inimlikku – soov peatuda, vaadata taevasse ja uskuda, et iga langev täht võib täita südamesoovi. Aastal 2050 võiksid Eesti lapsed elada maailmas, kus tähti on ikka veel taevas näha, vaatamata tehnoloogiale ja linnavalgusele. Võib-olla on tulevikus spetsiaalsed tähevaatluse pargid, kus valgusreostust ei ole ning kus saab pikali heita nutikate lamamistoolide peale, mis liiguvad automaatselt sinna, kus toimub meteoorisadu.
Selline unistus viitab ka looduse ja vaikuse tähtsusele tulevikuühiskonnas. Kui maailm muutub aina digitaalsemaks ja kiiremaks, siis oskus peatuda ja lihtsalt tähti vaadata muutub väärtuslikuks oskuseks. Lapsed, kes sellistest hetkedest unistavad, tuletavad meile meelde, kui oluline on säilitada side looduse ja universumi suure avarusega.
Eesti aastal 2050 võiks olla koht, kus igal lapsel on võimalus kogeda öist tähistaevast. Kus taevas on puhas ja selge, kus isegi linnas kustutatakse mõnikord tuled, et kõik saaksid vaadata, kuidas tähed langevad ja soovid lendavad nendega kaasa.